LauraBKass: October 2006

Tema on nüüd ainus kassipoeg kolmest, kes elus on.

Eile, kui keset ööd äärmiselt lahedalt kontserdilt õe juurde läksin, tuli ta mulle öösärgis ja kampsunis trepil vastu ja küsis, et mis lärm seal õues on. Läksime hoovi peale ning kuskilt puuriida lähistelt kostus tohutu valjut kassi kräunumist. Ei saanud eriti arugi, kuskohast see tuli. Vaatasin teisele poole riita ning märkasin järsku, et vannis, kus oli umbes veerandi jagu vett, rabeleb keegi. Hüppasin kähku vanni juurde, et kass välja tõsta kuid põrkusin hetkeks tagasi. Näuguva kassipoja kõrval oli tema vend või õde, kes enam ei rabelenud. Tema kõigest loksus vaikselt ja ei liigutanud sugugi...

Natuke aega hoidsin vaikselt värisevat kiisupoega enda vastas ja soendasin teda. Peale pea oli ta üleni läbi vettinud. Otsustasime, et peab ta toas enne kuivaks tegema, kui puuriida alla lahti laseme. Istusime siis temaga soojapuhuri ees ja katsusime tema tohutu amplituudiga värisemist vaigistada, kuni ta kuiv oli ja jälle kiljuma pistis. Viisin ta õue tagasi ning suure pingutusega rebisin ta oma pluusi küljest lahti ning suskasin emme juurde, kes teda kohe lakkuma hakkas.

Hommikul ärkasin selle peale, et issi helistas ja teatas, et seda kassipoega hakatakse nüüd matma. Ütlesin, et mhmh ja et ma veel natuke magan. Siiski magama enam ei jäänud ning veerand tunni pärast ronisin ikka õue. Seal tuli mulle vastu Kaja, kes teatas, et vahepeal, kui ta oli korraks toas käinud ning tagasi tulnud, et vann veest tühjaks lasta, oli selle eile karjuva kassipoja teine vend või õde suutnud vanni ronida ning sinna liikumatult lamama jääda...

Veel ütles ta, et nüüdseks ainsana elus olev kassike oli kohe algusest peale kuidagi aktiivsem ja krapsakam neist kolmest. Tema seal foto peal ongi. Paar võimalikku omanikku on tal juba olemas, kes küll mõlemad tahtsid emast kassi. Selle kiisu sugu ei ole veel kindlaks tehtud. Aga loodame, et ta ikka saab omale kodu. Eemal sellest jubedast vannist.